Referaat

Tšornobõli katastroof

 Tšornobõli katastroof ehk Tšornobõli tuumakatastroof ehk Tšornobõli avarii (kasutatakse ka venepärast nimekuju Tšernobõl) oli avarii, mis leidis aset Tšornobõli tuumaelektrijaamas 26. aprillil 1986. Avarii oli rahvusvahelise tuumaintsidentide skaala järgi 7. taseme õnnetus. Tuumaelektrijaama 4. energiaploki reaktor plahvatas. Põhjusteks olid reaktori viimine ebastabiilsesse olekusse reaktori turvasüsteemide katsetamisel ning reaktori konstruktsiooni iseärasused.

Õnnetusest 

26. aprillil 1986 kell 1:23:40 öösel kasvas 4. reaktori võimsus reaktori peatamisel hüppeliselt. Võimsuse kasvades tekkis soojakolle. Plahvatuslikult kasvanud aururõhk purustas osaliselt reaktori. Mõne sekundi pärast järgnes teine, tugevam plahvatus. Plahvatused rebisid reaktorilt kaane ja purustasid osaliselt energiaploki hoone. Energiaplokk ei olnud ümbritsetud tugeva betoonkattega nagu lääne tuumajaamad, mis oleks takistanud reaktori plahvatamisel radioaktiivse aine laialipaiskumist. Reaktori purunemisega kaasnes suure koguse radioaktiivse aine paiskumine õhku. Purunenud reaktoris katkes jahutussüsteemi töö, mistõttu süttis reaktori grafiit. Grafiidi põlemine kandis purunenud reaktorist kümne päeva kestel välja suures koguses radioaktiivset ainet.

 

Katsetuse planeerimine

25. aprilli keskpäeval oli kavas seisata 4. reaktor plaaniliseks hoolduseks. Seoses sellega otsustati katsetada reaktori turvasüsteeme. RBMK-1000 reaktor vajab pidevalt ringlevat vett senikaua, kuni tuumkütust jätkub. Ka reaktori avariilisel peatamisel peab jätkuma reaktori jahutusvee tsirkulatsioon. Tšornobõli reaktoritel oli kolm varu-diiselgeneraatorit, mis pidid tagama veepumpade töö elektrikatkestuse korral, kuid need saavutasid veepumpade käigushoidmiseks vajaliku võimsuse 40-sekundilise viivitusega. Katsetuse käigus taheti kontrollida, kas reaktori avariilisel peatamisel suudab inertsist pöörlev auruturbiin anda piisavalt elektrit, et varugeneraatorite käivitumiseni hoida käigus reaktori veepumpi. Test viidi eelnevalt kahel korral läbi teistel reaktoritel, kuid negatiivsete tulemustega: turbiin ei genereerinud ergutusmähiste pingelanguse tõttu piisavalt kaua vajalikku võimsust. Turbiinidele tehti muudatusi ning oli vaja teha uusi katsetusi.

Katastroofi ulatus

Tšornobõli katastroofi poolt saastatud ala.

Reaktorist välja paiskunud radioaktiivne pilv saastas suured alad Ukrainas, Venemaal ning eriti Valgevenes. Laiali paisatud radioaktiivse aine hulk ületas nelisada korda Hiroshima pommitamisel tekkinut. Atmosfääri paisati umbes pool reaktoris olnud radioaktiivsest joodist (I-131 poolestusaeg on 8 päeva), väga pika poolestusajaga tseesium-137 ja strontsium-90 (Cs-137 poolestusaeg on 30 aastat, Sr-90-l 29 aastat) ja mitmeid teisi lühema poolestusajaga isotoope (Cs-134, Zr-95, Nb-95, Xe, Ba-140, La-140). Saastatud piirkondadest evakueeriti üle 300 000 inimese. Saaste riivas kergelt ka mõningaid Eesti piirkondi.
Katastroofi tõttu kasutamiskõlbmatuks muutunud territooriumid on jagatud kahte rühma: ala, kus isotoobiga Cs-137 saastatus on 15 Ci/km² või rohkem, ja ala, kus saastatus on 5-15 Ci/km². Esimesse gruppi kuulub nn 30-kilomeetrine evakuatsioonitsoon kogupindalaga 10 500 km² (umbes 120-kilomeetrise läbimõõduga ringi pindala). Teise grupi maa-ala kogupindala on umbes 21 000 km². Elamis- ja kasutuskõlbmatu maa kogupindala 31 500 km² on võrreldav kolmveerandi Eesti maismaa pindalaga. Selle pindalahinnangu juures on arvestatud ka Sr-90-ga saastatuse piirnormi 3 Ci/ km². (Kõštõmi plahvatuse "tsoonis" evakueeriti inimesed saastatuse 2 Ci/km² korral.) See, kui kaua saastatud maa ei ole kasutatav põllumaana, oleneb atmosfääri- ja kliimatingimustest, maaparandustööde efektiivsusest ja kvaliteedist. Igal juhul kestab see periood aastakümneid.
Kolm aastat pärast katastroofi hinnati tagajärgede likvideerimisel tehtud kulutusi ja tekitatud kahju vähemalt 35 miljardile rublale. Lisandusid kaudsed kulud: kaotatud maalt saamata jääv tulu, kapitaalmahutuste kaod, elektri tootmise katkemisest tingitud kaod, kulutused töötavate tuumajaamade ohutuse suurendamiseks^[4].
 Katastroofi tagajärgede likvideerimises osales rohkem kui 600 000 inimest.

Tšornobõli tuumaelektrijaama katastroof ja Eesti 

Tšornobõli avarii tagajärgede likvideerimiseks kaeti aja jooksul lekkiv (kiiritav) energiaplokk betoonsarkofaagiga, mille ehitamisel osalesid ka Eestist "kordusõppustele" kutsutud sõjaväekohuslased. Tagajärgede likvideerimiseks loodud staabi ülem oli Eesti NSV tsiiviilkaitse juht Vello Vare.^[5]

Ümber plahvatanud reaktori ehitati betoonsarkofaag. Prõpjati linn, kus elas põhiliselt tuumajaama personal, evakueeriti ja likvideeriti kõrge saasteastme tõttu. Jaama personali tarbeks rajati jaamast umbes 50 km ida poole uus linn Slavutõtš.

Selle avarii kohta tegid ka filmi:

 Tšernobõli samuraid (2012)

 http://www.youtube.com/watch?v=9Rsfz98mFMc

 Pärast avarii käisid väga palju uurijad ja päästjad nad evakuureriti inimesi nad legvideeriti jaamat.Tagajärjed kestsid mittu aastat.Väga palju inimesi said haigeks ja selle tõttu paljud said surma.Taimed ja toit kasvasid väga suureks ja paksudeks ei saanud seda süüja.Palju riiki käisid neile aitamas evakuuerisid ja tõid toitu ,ravimid.
Esimene kes hakkas sellest avalikult räägima olid Ameeriklased.
Väga palju aitasid Sõjaväelased ja päästjad.
Peaks rohkem kontrollima aatomireaktoorid,et vältida sellist suurt avariit.
Minu arust see on nii suur avarii ja raske avarii nii palju inimesi sai surma.     





Kasutatud allikad: http://et.wikipedia.org/wiki/T%C5%A1ornob%C3%B5li_katastroof

 http://www.youtube.com/watch?v=9Rsfz98mFMc

 http://et.wikipedia.org/wiki/T%C5%A1ernob%C3%B5li_samuraid

 http://www.ohtuleht.ee/105602